Jätkan väikese fotoreportaažiga ja alusan Manne külaskäigust aastavahetuse paiku.
Veel üks pühaõhtusöömaaeg, sel korral verivorstide ja hapukapsaga otse Eestist :D Kingid said ikka kombe kohaselt lauldes ja luuletades lunastatud, Llorenc saatis viiulil. Kui kunagi oma fotod ja videod töötava helikaardiga arvutisse saan, siis ehk lisan ka mõne video..... Llorenci viiulisoolost siiski ainult.......
Turistid Park Güellis ja teel sinna. Millega tegemist, lugege siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Park_G%C3%BCell
Aastavahetuse tsensuuri kannatavast osast.
Monday, April 12, 2010
Olen elus
Mitmeid mitmeid kordi olen mõelnud, et nüüd kirjutan, kuid pole siiski seda õiget energiat olnud või mõni teine asjatoimetus vahele hüpanud. Aga egas argipäevas niiväga midagi kirjutada polegi, eraelu siin lahkama ei hakka ning neid asju, mis endast välja tahaks röökida, siia ometi kirja ei pane. Eelmisel nädalal käis Yutin külas, keda oktoobrikuus Londonis külastasin, ning koos käisime Madriidis tiiru. Vat seal tuli kohe selline boost peale, et oleks vaid arvuti kaasas ja siis kirjutaks, kirjutaks, kirjutaks....... Ühesõnaga, kirjutamistuur tuleb peale siis, kui tunned, et kuhugi liigud.....
Kuid nendele, kes siia veel pärast 5 ebaaktiivset kuud sattuma peaksid, siis teadmiseks, et orienteeruv kuupäev, mil tagasi Eestisse on 16. juuni. Seega ainult 2 kuud ongi veel jäänud ning iga päevaga tunnen, et aina raskem on siit lahkuda. Viimaks on saadud asjad siin niimoodi jutti nagu nad oleksid võinud juba kuid tagasi olla. Need 2 viimast kuud kavatsen veel täiel rinnal elu ja Hispaaniat nautida, nii et kõik pettumised ja raskused, mis vahepeal ka ette on tulnud, saaksid totaalselt unustatud ning mäletaksin ka 50 aasta pärast, kuivõrd vinge aasta siin kord veedetud sai! Kas seda võiks nimetada ka parimaks aastaks, ma veel öelda ei oska. Igas aastas on olnud midagi ilusat ning kõikse paremad usun ma ikka alles ees olevat :D Kuid kindlasti võin väita, et see aasta muutis totaalselt nii mõndagi mu mõtlemises ning ilmavaates. Antropoloogiline kogemus oli üüratu ning mentaalselt kasvasin ma siin aastaid. Võibolla liigagi palju, sest praegu tunnen küll, et Eestisse tulles kavatsen kõigepealt vähemalt kuu aega lihtsalt inimestest eemale hoida ning võtta aega puhkamiseks, ülesaamiseks nendest, kes siia maha jäävad ning aklimatiseerumiseks Eesti "kliimaga".
Et see kõik saaks lihtsam olema, siis on mul juba emaga plaan tehtud, et enne minu tulekut veedame koos nädalakese Põhja-Hispaanias ning tagasi lendame koos, et koduses õhkkonnas ilma pikema tseremoonitsemiseta võimalikult valutult tulema tulla :D Ehk saame ka kahepeale suurema osa mu asjadest Eestisse transporditud, mida siia pidevalt juurde sai toodud, saadetud ning ostetud. Kuid sellest hoolimata ootan sõpru rekka või minivan'iga Barcelonasse!!!
Kuid nendele, kes siia veel pärast 5 ebaaktiivset kuud sattuma peaksid, siis teadmiseks, et orienteeruv kuupäev, mil tagasi Eestisse on 16. juuni. Seega ainult 2 kuud ongi veel jäänud ning iga päevaga tunnen, et aina raskem on siit lahkuda. Viimaks on saadud asjad siin niimoodi jutti nagu nad oleksid võinud juba kuid tagasi olla. Need 2 viimast kuud kavatsen veel täiel rinnal elu ja Hispaaniat nautida, nii et kõik pettumised ja raskused, mis vahepeal ka ette on tulnud, saaksid totaalselt unustatud ning mäletaksin ka 50 aasta pärast, kuivõrd vinge aasta siin kord veedetud sai! Kas seda võiks nimetada ka parimaks aastaks, ma veel öelda ei oska. Igas aastas on olnud midagi ilusat ning kõikse paremad usun ma ikka alles ees olevat :D Kuid kindlasti võin väita, et see aasta muutis totaalselt nii mõndagi mu mõtlemises ning ilmavaates. Antropoloogiline kogemus oli üüratu ning mentaalselt kasvasin ma siin aastaid. Võibolla liigagi palju, sest praegu tunnen küll, et Eestisse tulles kavatsen kõigepealt vähemalt kuu aega lihtsalt inimestest eemale hoida ning võtta aega puhkamiseks, ülesaamiseks nendest, kes siia maha jäävad ning aklimatiseerumiseks Eesti "kliimaga".
Et see kõik saaks lihtsam olema, siis on mul juba emaga plaan tehtud, et enne minu tulekut veedame koos nädalakese Põhja-Hispaanias ning tagasi lendame koos, et koduses õhkkonnas ilma pikema tseremoonitsemiseta võimalikult valutult tulema tulla :D Ehk saame ka kahepeale suurema osa mu asjadest Eestisse transporditud, mida siia pidevalt juurde sai toodud, saadetud ning ostetud. Kuid sellest hoolimata ootan sõpru rekka või minivan'iga Barcelonasse!!!
Saturday, November 28, 2009
Argipäev ja jaapani buffee
Olen oma parktikakohas ning hetkel pole mul siin suurt midagi teha. Niisiis mõtlesin, et kirjutan lühidalt. Juhtunud on siin vahepeal väga palju ning möödunud sündmuste kirjapanemine oleks suhteliselt lootusetu üritus. Praegu on aga olukord kujunenud selliseks, et võib kurta rutiini tekkimist, ajapuudust ning kohati ka koduigatsust.
Kuid siiski saab võetud aega ka avastamisrõõmude nautimiseks. Üks selline väike rõõm oli näiteks eile jaapani buffees käimine. Sushi isu oli mind vaevanud juba oktoobri algusest saadik ning otsustasime, et kui oma stipi kätte saan, siis läheme sushit sööma. See koht, mida Mann teadis oli minu jaoks ikka täielik toiduparadiis. 16 euri eest sai piiramatus koguses erinevaid sushisid sisse õgitud ning kuna tegemist oli jaapani köögiga, siis pakuti seal ka kõiksuguseid mereande: erinevat liiki krevetid, rannakarbid, austrid, teod, kalmaar, lõhe jm. Oh rõõmu! Õhtu jätkudes täitusid kõik vabad lauad õndsate nägudega, kes taldrikute viisi erinevaid hõrgutisi endal näost sisse ajasid. Mõnikord on õnneks tõesti vähe vaja :D
Kuid siiski saab võetud aega ka avastamisrõõmude nautimiseks. Üks selline väike rõõm oli näiteks eile jaapani buffees käimine. Sushi isu oli mind vaevanud juba oktoobri algusest saadik ning otsustasime, et kui oma stipi kätte saan, siis läheme sushit sööma. See koht, mida Mann teadis oli minu jaoks ikka täielik toiduparadiis. 16 euri eest sai piiramatus koguses erinevaid sushisid sisse õgitud ning kuna tegemist oli jaapani köögiga, siis pakuti seal ka kõiksuguseid mereande: erinevat liiki krevetid, rannakarbid, austrid, teod, kalmaar, lõhe jm. Oh rõõmu! Õhtu jätkudes täitusid kõik vabad lauad õndsate nägudega, kes taldrikute viisi erinevaid hõrgutisi endal näost sisse ajasid. Mõnikord on õnneks tõesti vähe vaja :D
Thursday, November 19, 2009
Vaikus
Olukord selline, et ma olen võimetu lühidalt kirjutama ning pika jutu tegemiseks pole aega. Nii mul üks sissekanne seisab posti'des juba nädalaid, kuid nüüdseks see juba aegunud ning nii pikk, et ei jõua isegi uuesti läbi lugeda :P
Peatse kuulmiseni!
Peatse kuulmiseni!
Wednesday, October 21, 2009
London
Eelmisest kolmapäevast selle esmaspäevani külastasin ma Londonis Tina't (Yutin Lin'i), kellega kolm aastat tagasi suvel koos Suures Kanjonis töötasime. Kuna Taiwani minekuks pole mul võimalust olnud, siis oli igati soodne ning hea võimalus üle aastate Londonis kohata, kuna Tina alustas oktoobris London College of Arts'is kirjastamise magistrantuuri õpingutega.
Fotokat mul reisil kaasas polnud. Laadisin patarei öösel spetsiaalselt reisiks ära, hommikul panin selle kenasti fotokasse ning seejärel panin fotoka unisena ilusasti öökapi sahtlisse, kus on selle õige koht :P Ses osas kahju, kuna Londonis on päris palju, mida pildistada, eriti veel üksi linna peal ringi käies. Samuti nendes galeriides ja muuseumides, mida ma külastasin, oli kõikides fotode tegemine lubatud. Kuna kahe kuu jooksul on nii palju sightseeing'ut tehtud, siis ma tunnen, et mu mälu ja vastuvõtuvõime hakkavad kahanema. Vist sellest samast A.-M. Penu "Minu Hispaaniast" lugesin ma, et jaapanlased teevad reisil olles nii meeletult iga monumendi ja vaatamisväärsuse juures pilti, kuna oma lühikese puhkusereisi jooksul tahavad nad võimalikult palju näha ja jäädvustada. Nende reis jätkub pärast kodus, kus nad saavad rahulikult oma pilte vaadata ning otsida ja lugeda informatsiooni nähtu kohta. Üldiselt olen ma suhteliselt laisk pildistaja ning klõpsida viitsisin ainult siis kui fotoka just saanud olid, kui nüüd mõistan, et edaspidi võiks ikka rohkem pilte teha. Praegu ma küll veel mäletan, kelle maale ning millised põnevaid ning vähem põnevaid kunstiteoseid nägin, kuid iga päevaga aina vähem. Linna kaart ning igasugused kirjalikud tour guid'id aitavat siiski natukenegi mälu värskendada.
Kolmapäevast reedeni, kui Tina koolis oli, käisin mööda galeriisid ning muuseume. Tina pakkus mulle oma fotokat kaasa, aga ma ei saa nii üldse rahus käia, kui kellegi teise vara kaasas. Kuid järgnevalt väike fotoreportaaž Tina fotokaga klõpsitud piltide põhjal.
Tina elab ühikas New Gross Gate'i peatuses, mis on bussiga 40-50 minutit südalinnast. Tema suhtlusringkonda kuuluvad eeskätt kõrvaltubades elavad inglased ning mõned aasia tudengid Hiinast ning Singapurist. Kõige rohkem puutusime me kokku Liuyi'ga, kes õpib St Martins College's naisterõivaste disaini ning on ikka ehe hiina tüdruk. Tema suhtleb pea ainult aasialastega ning näib, et kohalikega sõbrunemine ei paku talle üldse mingitki huvi. Kuna ta on Londonis juba teist aastat, on ta suutnud Hiinast kohale vedada kõiksugu hiina söögitegemise atribuutikat, sh söömispulki, millest jaguks kõigile ühiselamu tundengitele. Kõige põnevam oli minu jaoks riisikeetja. Minu imestuse peale, et keegi hakkab sellist suurt kolakat Euroopasse vedama, tehti mulle selgeks, et see on absoluutselt vajalik element igas Hiina köögis. Üldse see riisi keetmine on hirmus peen kunst, enne tuleb riis korralikult ära pesta ning kindla vee koguse määramiseks on Tina emal näiteks oma meetod - käelabaga riisile peale surudes peab vesi ultuma sõrmenukkideni. Mul oleks lausa häbi riisi keeta nende kõrval - vesi keema ning riis ja sool sulpsti sisse.
Neljapäeva õhtul läksime Liuyi eestvedamisel Kyoto Event'ile Chinatown'i. See oli järjekorras neljas üritus ning tema olevat mõistagi kõik eelmised korrad kohal käinud. Kyoto Event on iseenesest integratsiooniüritus jaapanlastele ning inglastele keeleõppimiseks ning kultuuri vahetamiseks. Kuid kohal on seal igasuguseid aasia inimesi ning siis trobikond eurooplasi, kes õpivad jaapani keelt või on mõnel muul põhjusel sinna sattunud nagu näiteks mina. Kuna ma varem polnud ei Chinatown'is käinud ega ühegi teise aasialasega (peale Suures Kanjonis olnud 13 taiwanlase) kultuuri vahetanud, oli mul seal äärmisel põnev. Kuna minust jaapani keele õppijat polnud, siis üritati mulle õpetada, kuidas erinevaid aasia rahvusi eristada. Lühidalt sellest, mis mul meelde jäi:
- taiwanlaste hääldus ning keele kõla on ilusam ning mahedam kui hiinlastel. Pekinglased tunneb omakorda ära sellest, et nende hääldus on nö eriti vinguv;
- jaapanlaste silmanurgad on ülsse ning üldiselt on nad väga ilusad ning saledad. Ülekaaluliste asiaatide puhul on tegemist enamasti hiinlastega;
- korealased on üldiselt pikemad kui jaapanlased ning hiinlased, neil on suurem pea ning lamedam nägu;
- see, et singapurlased esimese keelena inglise keelt räägivad, tuli mulle ausalt öeldes üllatusena. Igatahes singapuri hiinlased saab selle järgi kindlaks teha.
Kui ma pühapäeval Tinaga linna peal käies praktiseerides, suutsin nii palju, et jaapanlastele ja hiinlastele tegin juba vahet.
Reede õhtul oli ühikast ühel inglise tüdrukul sünnipäev, sai 20-aastaseks. Plaan oli kõigepealt ühika köögis soojendust teha ning siis kluppi minna. Tegemist oli stiilipeoga ning stiiliks PS. Miks just PS ma teada ei saanudki, kuid igatahes pidi riietuma kellekski P või S tähega algavaks. Kuna mina (vabandust väga) sellest tiinekate üritusest just väga vaimustuses ei olnud, panin endale ignorantselt tavalised riided selga ning ütlesin, et olen stranger. Tina tahtis end swimmer'iks teha, kuid näis, et ta on oma ujumisriided Taiwani jätnud ning seetõttu riietus ühe sõbranna soovitusel Pochahontaseks. Esimesel hetkel tundus, et pea kõik teised tüdrukud on end väga ebaoriginaalselt punk'i riietanud - hea võimalus mustad silmalaineri jooned veel tugevamaks võõbata ning võimalikult vähe räbalaid üll tõmmata. Õhtu edenedes veendusin õnneks, et kunstikolledži üliõpilastel on siiski rohkem loomingulist. Nii saabusid poele veel nt sailor, Peggy Flintstones'ist, kellel oli väga originaalselt paberist kont juustesse sõlmitud, Pipi, psycho, policeman, neli Playboy jänkut ning õhtu naelaks oli kindlasti panda. Pidu läks päris suure hooga käima ning kui ühikas viimaks välja saime, selgus, et enam pole mõtet klubisse minna, kuna see juba 1 tunni pärast suletakse. Nii läksime lähedal asuvasse pubisse, mis nädalalõppudel indie-klubiks ümber formeerub. Vat selle kentsaka kaadriga sinna sissevoolamine ja hingetuks tantsimine oli küll paras komöödia.
Laupäeval seadsime varakult sammud suure Portobello turu poole. Kuna laupäeval viibisid ka Marianne ja Maaris Londonis, siis saime turul Maarisega kokku ning lõuna ajal Marianne, kes omakorda kohtus Merylini (Marianne klassiõde, kes Londonis elab) ning Katriniga, kes Londonis magistrantuuri teeb. Pärast käisime Tinaga Oxford street'il shoppamas (sain endale eriti ägedad läikivad lillad diskopapud) ning kohtusime veel mõneks ajaks Maarisega. Greg, kellega Kyoto Event'il tuttavaks saime, kutsus meid hiljem baari, kuid õhtul jalad villis ning hirmväsinud, otsustasime siiski otsejoones ühikasse veereda.
Pühapäeval tegime suure sightseeing tuuri linna peal. Kui siiani olid veel enam-vähem soojad ilmad püsinud, siis nüüd langes temperatuur äkki ca 8-9 soojakraadile. Kuna juba linna olime sõitnud, otsustasime siiski oma tuuri külma trotsides ära teha. 6-7 tundi hiljem jõudsime näod punased ja külmast kanged tagasi ühikasse.
Täna istun kinnise nina ja valusa kurguga kodus ning ajan seagripi hirmus näos sisse teed mee ja rohke sidruniga, kuivikuid küüslauguga ning ternipiima kapsleid. Üldiselt on siin ümberringi kõik haiged: Mann on öö otsa magamata hirmsa kõhuvalu pärast, Nelel oli eelmine nädal sarnane häda, Helina oli gripp A - nii nimetatakse siin sedasama seagrippi ehk H1N1 viirust. Mann väidab, et seda põeb/on põdenud siin pea iga kolmas isik ning tegelikult ei ole see siiski üldse mitte nii hull kui meedia väidab. Minul igatahes ei ole mingit kavatsust ega tahtmist nädal aega voodis haigena vedeleda!
Vat, aga pika jutu lõpuks võib öelda, et oli väga tore reis :D
Fotokat mul reisil kaasas polnud. Laadisin patarei öösel spetsiaalselt reisiks ära, hommikul panin selle kenasti fotokasse ning seejärel panin fotoka unisena ilusasti öökapi sahtlisse, kus on selle õige koht :P Ses osas kahju, kuna Londonis on päris palju, mida pildistada, eriti veel üksi linna peal ringi käies. Samuti nendes galeriides ja muuseumides, mida ma külastasin, oli kõikides fotode tegemine lubatud. Kuna kahe kuu jooksul on nii palju sightseeing'ut tehtud, siis ma tunnen, et mu mälu ja vastuvõtuvõime hakkavad kahanema. Vist sellest samast A.-M. Penu "Minu Hispaaniast" lugesin ma, et jaapanlased teevad reisil olles nii meeletult iga monumendi ja vaatamisväärsuse juures pilti, kuna oma lühikese puhkusereisi jooksul tahavad nad võimalikult palju näha ja jäädvustada. Nende reis jätkub pärast kodus, kus nad saavad rahulikult oma pilte vaadata ning otsida ja lugeda informatsiooni nähtu kohta. Üldiselt olen ma suhteliselt laisk pildistaja ning klõpsida viitsisin ainult siis kui fotoka just saanud olid, kui nüüd mõistan, et edaspidi võiks ikka rohkem pilte teha. Praegu ma küll veel mäletan, kelle maale ning millised põnevaid ning vähem põnevaid kunstiteoseid nägin, kuid iga päevaga aina vähem. Linna kaart ning igasugused kirjalikud tour guid'id aitavat siiski natukenegi mälu värskendada.
Kolmapäevast reedeni, kui Tina koolis oli, käisin mööda galeriisid ning muuseume. Tina pakkus mulle oma fotokat kaasa, aga ma ei saa nii üldse rahus käia, kui kellegi teise vara kaasas. Kuid järgnevalt väike fotoreportaaž Tina fotokaga klõpsitud piltide põhjal.
Tina elab ühikas New Gross Gate'i peatuses, mis on bussiga 40-50 minutit südalinnast. Tema suhtlusringkonda kuuluvad eeskätt kõrvaltubades elavad inglased ning mõned aasia tudengid Hiinast ning Singapurist. Kõige rohkem puutusime me kokku Liuyi'ga, kes õpib St Martins College's naisterõivaste disaini ning on ikka ehe hiina tüdruk. Tema suhtleb pea ainult aasialastega ning näib, et kohalikega sõbrunemine ei paku talle üldse mingitki huvi. Kuna ta on Londonis juba teist aastat, on ta suutnud Hiinast kohale vedada kõiksugu hiina söögitegemise atribuutikat, sh söömispulki, millest jaguks kõigile ühiselamu tundengitele. Kõige põnevam oli minu jaoks riisikeetja. Minu imestuse peale, et keegi hakkab sellist suurt kolakat Euroopasse vedama, tehti mulle selgeks, et see on absoluutselt vajalik element igas Hiina köögis. Üldse see riisi keetmine on hirmus peen kunst, enne tuleb riis korralikult ära pesta ning kindla vee koguse määramiseks on Tina emal näiteks oma meetod - käelabaga riisile peale surudes peab vesi ultuma sõrmenukkideni. Mul oleks lausa häbi riisi keeta nende kõrval - vesi keema ning riis ja sool sulpsti sisse.
Neljapäeva õhtul läksime Liuyi eestvedamisel Kyoto Event'ile Chinatown'i. See oli järjekorras neljas üritus ning tema olevat mõistagi kõik eelmised korrad kohal käinud. Kyoto Event on iseenesest integratsiooniüritus jaapanlastele ning inglastele keeleõppimiseks ning kultuuri vahetamiseks. Kuid kohal on seal igasuguseid aasia inimesi ning siis trobikond eurooplasi, kes õpivad jaapani keelt või on mõnel muul põhjusel sinna sattunud nagu näiteks mina. Kuna ma varem polnud ei Chinatown'is käinud ega ühegi teise aasialasega (peale Suures Kanjonis olnud 13 taiwanlase) kultuuri vahetanud, oli mul seal äärmisel põnev. Kuna minust jaapani keele õppijat polnud, siis üritati mulle õpetada, kuidas erinevaid aasia rahvusi eristada. Lühidalt sellest, mis mul meelde jäi:
- taiwanlaste hääldus ning keele kõla on ilusam ning mahedam kui hiinlastel. Pekinglased tunneb omakorda ära sellest, et nende hääldus on nö eriti vinguv;
- jaapanlaste silmanurgad on ülsse ning üldiselt on nad väga ilusad ning saledad. Ülekaaluliste asiaatide puhul on tegemist enamasti hiinlastega;
- korealased on üldiselt pikemad kui jaapanlased ning hiinlased, neil on suurem pea ning lamedam nägu;
- see, et singapurlased esimese keelena inglise keelt räägivad, tuli mulle ausalt öeldes üllatusena. Igatahes singapuri hiinlased saab selle järgi kindlaks teha.
Kui ma pühapäeval Tinaga linna peal käies praktiseerides, suutsin nii palju, et jaapanlastele ja hiinlastele tegin juba vahet.
Reede õhtul oli ühikast ühel inglise tüdrukul sünnipäev, sai 20-aastaseks. Plaan oli kõigepealt ühika köögis soojendust teha ning siis kluppi minna. Tegemist oli stiilipeoga ning stiiliks PS. Miks just PS ma teada ei saanudki, kuid igatahes pidi riietuma kellekski P või S tähega algavaks. Kuna mina (vabandust väga) sellest tiinekate üritusest just väga vaimustuses ei olnud, panin endale ignorantselt tavalised riided selga ning ütlesin, et olen stranger. Tina tahtis end swimmer'iks teha, kuid näis, et ta on oma ujumisriided Taiwani jätnud ning seetõttu riietus ühe sõbranna soovitusel Pochahontaseks. Esimesel hetkel tundus, et pea kõik teised tüdrukud on end väga ebaoriginaalselt punk'i riietanud - hea võimalus mustad silmalaineri jooned veel tugevamaks võõbata ning võimalikult vähe räbalaid üll tõmmata. Õhtu edenedes veendusin õnneks, et kunstikolledži üliõpilastel on siiski rohkem loomingulist. Nii saabusid poele veel nt sailor, Peggy Flintstones'ist, kellel oli väga originaalselt paberist kont juustesse sõlmitud, Pipi, psycho, policeman, neli Playboy jänkut ning õhtu naelaks oli kindlasti panda. Pidu läks päris suure hooga käima ning kui ühikas viimaks välja saime, selgus, et enam pole mõtet klubisse minna, kuna see juba 1 tunni pärast suletakse. Nii läksime lähedal asuvasse pubisse, mis nädalalõppudel indie-klubiks ümber formeerub. Vat selle kentsaka kaadriga sinna sissevoolamine ja hingetuks tantsimine oli küll paras komöödia.
Laupäeval seadsime varakult sammud suure Portobello turu poole. Kuna laupäeval viibisid ka Marianne ja Maaris Londonis, siis saime turul Maarisega kokku ning lõuna ajal Marianne, kes omakorda kohtus Merylini (Marianne klassiõde, kes Londonis elab) ning Katriniga, kes Londonis magistrantuuri teeb. Pärast käisime Tinaga Oxford street'il shoppamas (sain endale eriti ägedad läikivad lillad diskopapud) ning kohtusime veel mõneks ajaks Maarisega. Greg, kellega Kyoto Event'il tuttavaks saime, kutsus meid hiljem baari, kuid õhtul jalad villis ning hirmväsinud, otsustasime siiski otsejoones ühikasse veereda.
Pühapäeval tegime suure sightseeing tuuri linna peal. Kui siiani olid veel enam-vähem soojad ilmad püsinud, siis nüüd langes temperatuur äkki ca 8-9 soojakraadile. Kuna juba linna olime sõitnud, otsustasime siiski oma tuuri külma trotsides ära teha. 6-7 tundi hiljem jõudsime näod punased ja külmast kanged tagasi ühikasse.
Täna istun kinnise nina ja valusa kurguga kodus ning ajan seagripi hirmus näos sisse teed mee ja rohke sidruniga, kuivikuid küüslauguga ning ternipiima kapsleid. Üldiselt on siin ümberringi kõik haiged: Mann on öö otsa magamata hirmsa kõhuvalu pärast, Nelel oli eelmine nädal sarnane häda, Helina oli gripp A - nii nimetatakse siin sedasama seagrippi ehk H1N1 viirust. Mann väidab, et seda põeb/on põdenud siin pea iga kolmas isik ning tegelikult ei ole see siiski üldse mitte nii hull kui meedia väidab. Minul igatahes ei ole mingit kavatsust ega tahtmist nädal aega voodis haigena vedeleda!
Vat, aga pika jutu lõpuks võib öelda, et oli väga tore reis :D
Wednesday, October 7, 2009
Mis edasi?
MSN'i või Facebook'i sisse logides leidub mul ikka veel neid toredaid sõpru, kes küsivad mul suure üllatusega "Sa oled ikka veel Hispaanias? Oota, mida sa ikka täpselt teed nagu?". Olles siis viisakusest venitanud juttu veel mõne tobeda küsimuse võrra, tean ma juba vägagi hästi, et järgmisena tuleb "Kas sul on seal mõni boyfriend kah tekkinud?".
Küsijad on küll peamiselt mu rahvusvahelised sõbrad, kes kahjuks seda eesti keelset blogi lugeda ei mõista. Pärast seda, kui ma neile seletanud olen, mida ma siin teen ning konkreetselt mõista olen andnud, et mul siin boyfriendi pole ja see on ka viimane asi, millele ma praegu tähelepanu pööran, peavad nad mind lootusetult imelikuks. Või on lihtsalt kadedad, et nad pole julgenud oma mõnusast hubasest elust tiba kaugemale kiigata. Emba kumba, aga igatahes on nõme, kui sõprus seetõttu kannatab, kuid tundub, et sellega justkui olekski jutud ühtäkki räägitud.
Mina ei kiida ega laida kumbagi nendest kahest valikust:
1) kas jätkata oma mugavat argielu tuues vabanduseks raha puudust, keele oskamatust, karjääri katkemist, vanemaid ja jumal teab mida veel. Sest üldiselt näib, et raha auto liisimiseks ning paarinädalasteks puhkusereisideks ometi jätkub. Kui oled sellise valiku teinud, siis ole vähemalt õnnelik selle üle, mis sul on. Sest üldiselt ei oota ühtegi minejat ees pudrumäed ja piimajõed ning kadestada ei ole suurt midagi. Ma arvan, et ära olemise peamine väärtus on siiski see nö sügavalt isiklik kogemus, mis on mõistagi iga inimese jaoks väga individuaalne;
2) või vajutada stopp-nuppu, mõelda hetke, anda lahkumisavaldus sisse ning minna siis mõneks ajaks nö maailma avastama, kui sees ikka nii väga kriibib. Kui mitte muud, siis vähemalt on pärast meeletu rõõm taas koju tulla :D
Eemalt mõistangi ma veel enam, kui hea elu mul tegelikult kodus oli. Kuid olles kõigest natuke üle kuu ära olud, mõistan ma kui õige otsus see siiski oli ja isegi kui ma ka juba sel aastal tühjade taskutega pea norus Eestisse tagasi tulen, olen ma siiski väga õnnelik, et ma otsustasin minna. Sest selle lühikese aja jooksul olen ma väga palju mõelnud ning ennast tundma õppinud.
Ah jaa, läkski juba jutulõng käest. Olles vastanud ühele küsimusele, tahtsin tegelikult vastata ka sellele, et mis siis edasi saab.
Plaan A: Saan dekanaadist lähipäevil positiivse vastuse ning kui kõik hästi läheb, alustan juba novembris Erasmuse välispraktikat.
Plaan B: Üritan leida mõne suvaka töö, kuniks keele paremini suhu saan ning siis vaatan edasi. See ei ole siin muidugi kuigi lihtne plaan. Mu esimene üritus sel rindel juba läks vastu taevast. Nimelt saatsin eile enda CV ja foto ühele inglannast ettevõtjale, et konverentsidele ja messidele mingeid flaikusid jagama ning promo tegema minna. Täna helistas ta mulle ning rääkis siis, töö on selline, et pean ärimeestele mingeid kohtinguid kohalike tüdrukutega maha müüma??? Ma küsisin telefonis 3 korda üle, et millised on ikka minu tööülesanded ning mida ma ikka promoma pean. Ütlesin talle, et see töö ei ole vist siiski päris minu jaoks ning pakkusin, et võiks kokku saada ning rääkida täpsemalt sellest tööst. Sellepeale küsis ta kurjalt, et kas mulle ei meeldi miski või. Jutt jäi lõpuks nii, et ta saadab mulle selle ettevõtte kodulehekülje ja täpsema kirjelduse tööülesannetest. Aga seda e-maili ootan ma siiani ning ootama vist jäängi :P Et suvakas töö on siin selline väga-väga keeruline mõiste. Väga palju ühekordseid tööpakkumisi on 18-35 aastastele tüdrukutele. Saata tuleb oma foto täispikkuses ja natuke võib lisada ka eelnevat töökogemust, CV, kaaskiri või resümee ei koti siinkohal kedagi. Ma ei saa üldse aru, mida nad keerutavad, öelgu kohe ära millega tegemist. No üks pakkumine, mille peale ma lihtsalt naerma purskasin oli umbes selline: "18-35 aastaseid naisi otsitakse sokkide ja sukkade reklaamfotodele. Modell peab elama üksi ja pildistamine toimub modelli kodus" No what tha fuck nagu??? Põhimõtteliselt: "Ma tulen pildistan sind poolalasti, äkki teeme väikese kepi kah ning pärast tulen ja tühjendan su korteri ära, kui seda juba varem ei tee. Aa palk? Räägime sellest täpsemalt võtetel". Jääb ainult loota, et keegi nii loll ei ole ja sellise pakkumise õnge ei lähe.
Plaan C: Tulen koju, kui raha otsas ning vanematelt enam kuidagi küsida ei taha.....
Küsijad on küll peamiselt mu rahvusvahelised sõbrad, kes kahjuks seda eesti keelset blogi lugeda ei mõista. Pärast seda, kui ma neile seletanud olen, mida ma siin teen ning konkreetselt mõista olen andnud, et mul siin boyfriendi pole ja see on ka viimane asi, millele ma praegu tähelepanu pööran, peavad nad mind lootusetult imelikuks. Või on lihtsalt kadedad, et nad pole julgenud oma mõnusast hubasest elust tiba kaugemale kiigata. Emba kumba, aga igatahes on nõme, kui sõprus seetõttu kannatab, kuid tundub, et sellega justkui olekski jutud ühtäkki räägitud.
Mina ei kiida ega laida kumbagi nendest kahest valikust:
1) kas jätkata oma mugavat argielu tuues vabanduseks raha puudust, keele oskamatust, karjääri katkemist, vanemaid ja jumal teab mida veel. Sest üldiselt näib, et raha auto liisimiseks ning paarinädalasteks puhkusereisideks ometi jätkub. Kui oled sellise valiku teinud, siis ole vähemalt õnnelik selle üle, mis sul on. Sest üldiselt ei oota ühtegi minejat ees pudrumäed ja piimajõed ning kadestada ei ole suurt midagi. Ma arvan, et ära olemise peamine väärtus on siiski see nö sügavalt isiklik kogemus, mis on mõistagi iga inimese jaoks väga individuaalne;
2) või vajutada stopp-nuppu, mõelda hetke, anda lahkumisavaldus sisse ning minna siis mõneks ajaks nö maailma avastama, kui sees ikka nii väga kriibib. Kui mitte muud, siis vähemalt on pärast meeletu rõõm taas koju tulla :D
Eemalt mõistangi ma veel enam, kui hea elu mul tegelikult kodus oli. Kuid olles kõigest natuke üle kuu ära olud, mõistan ma kui õige otsus see siiski oli ja isegi kui ma ka juba sel aastal tühjade taskutega pea norus Eestisse tagasi tulen, olen ma siiski väga õnnelik, et ma otsustasin minna. Sest selle lühikese aja jooksul olen ma väga palju mõelnud ning ennast tundma õppinud.
Ah jaa, läkski juba jutulõng käest. Olles vastanud ühele küsimusele, tahtsin tegelikult vastata ka sellele, et mis siis edasi saab.
Plaan A: Saan dekanaadist lähipäevil positiivse vastuse ning kui kõik hästi läheb, alustan juba novembris Erasmuse välispraktikat.
Plaan B: Üritan leida mõne suvaka töö, kuniks keele paremini suhu saan ning siis vaatan edasi. See ei ole siin muidugi kuigi lihtne plaan. Mu esimene üritus sel rindel juba läks vastu taevast. Nimelt saatsin eile enda CV ja foto ühele inglannast ettevõtjale, et konverentsidele ja messidele mingeid flaikusid jagama ning promo tegema minna. Täna helistas ta mulle ning rääkis siis, töö on selline, et pean ärimeestele mingeid kohtinguid kohalike tüdrukutega maha müüma??? Ma küsisin telefonis 3 korda üle, et millised on ikka minu tööülesanded ning mida ma ikka promoma pean. Ütlesin talle, et see töö ei ole vist siiski päris minu jaoks ning pakkusin, et võiks kokku saada ning rääkida täpsemalt sellest tööst. Sellepeale küsis ta kurjalt, et kas mulle ei meeldi miski või. Jutt jäi lõpuks nii, et ta saadab mulle selle ettevõtte kodulehekülje ja täpsema kirjelduse tööülesannetest. Aga seda e-maili ootan ma siiani ning ootama vist jäängi :P Et suvakas töö on siin selline väga-väga keeruline mõiste. Väga palju ühekordseid tööpakkumisi on 18-35 aastastele tüdrukutele. Saata tuleb oma foto täispikkuses ja natuke võib lisada ka eelnevat töökogemust, CV, kaaskiri või resümee ei koti siinkohal kedagi. Ma ei saa üldse aru, mida nad keerutavad, öelgu kohe ära millega tegemist. No üks pakkumine, mille peale ma lihtsalt naerma purskasin oli umbes selline: "18-35 aastaseid naisi otsitakse sokkide ja sukkade reklaamfotodele. Modell peab elama üksi ja pildistamine toimub modelli kodus" No what tha fuck nagu??? Põhimõtteliselt: "Ma tulen pildistan sind poolalasti, äkki teeme väikese kepi kah ning pärast tulen ja tühjendan su korteri ära, kui seda juba varem ei tee. Aa palk? Räägime sellest täpsemalt võtetel". Jääb ainult loota, et keegi nii loll ei ole ja sellise pakkumise õnge ei lähe.
Plaan C: Tulen koju, kui raha otsas ning vanematelt enam kuidagi küsida ei taha.....
Tuesday, September 22, 2009
Guadalquiviri kaldal
Kui jalutada 22. septembri pärastlõunal Plaza de Cuba'st järgmise sillani ja tagasi, vaadates paremale, vasakule, ette ja taha, võib näha:
Subscribe to:
Posts (Atom)
