BARCEfckingLONA

Manne Barcas

2010-04-12T16:42:00.000-07:00

Jätkan väikese fotoreportaažiga ja alusan Manne külaskäigust aastavahetuse paiku.

Veel üks pühaõhtusöömaaeg, sel korral verivorstide ja hapukapsaga otse Eestist :D Kingid said ikka kombe kohaselt lauldes ja luuletades lunastatud, Llorenc saatis viiulil. Kui kunagi oma fotod ja videod töötava helikaardiga arvutisse saan, siis ehk lisan ka mõne video..... Llorenci viiulisoolost siiski ainult.......

Turistid Park Güellis ja teel sinna. Millega tegemist, lugege siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Park_G%C3%BCell

Aastavahetuse tsensuuri kannatavast osast.

Olen elus

2010-04-12T14:16:00.000-07:00

Mitmeid mitmeid kordi olen mõelnud, et nüüd kirjutan, kuid pole siiski seda õiget energiat olnud või mõni teine asjatoimetus vahele hüpanud. Aga egas argipäevas niiväga midagi kirjutada polegi, eraelu siin lahkama ei hakka ning neid asju, mis endast välja tahaks röökida, siia ometi kirja ei pane. Eelmisel nädalal käis Yutin külas, keda oktoobrikuus Londonis külastasin, ning koos käisime Madriidis tiiru. Vat seal tuli kohe selline boost peale, et oleks vaid arvuti kaasas ja siis kirjutaks, kirjutaks, kirjutaks....... Ühesõnaga, kirjutamistuur tuleb peale siis, kui tunned, et kuhugi liigud.....

Kuid nendele, kes siia veel pärast 5 ebaaktiivset kuud sattuma peaksid, siis teadmiseks, et orienteeruv kuupäev, mil tagasi Eestisse on 16. juuni. Seega ainult 2 kuud ongi veel jäänud ning iga päevaga tunnen, et aina raskem on siit lahkuda. Viimaks on saadud asjad siin niimoodi jutti nagu nad oleksid võinud juba kuid tagasi olla. Need 2 viimast kuud kavatsen veel täiel rinnal elu ja Hispaaniat nautida, nii et kõik pettumised ja raskused, mis vahepeal ka ette on tulnud, saaksid totaalselt unustatud ning mäletaksin ka 50 aasta pärast, kuivõrd vinge aasta siin kord veedetud sai! Kas seda võiks nimetada ka parimaks aastaks, ma veel öelda ei oska. Igas aastas on olnud midagi ilusat ning kõikse paremad usun ma ikka alles ees olevat :D Kuid kindlasti võin väita, et see aasta muutis totaalselt nii mõndagi mu mõtlemises ning ilmavaates. Antropoloogiline kogemus oli üüratu ning mentaalselt kasvasin ma siin aastaid. Võibolla liigagi palju, sest praegu tunnen küll, et Eestisse tulles kavatsen kõigepealt vähemalt kuu aega lihtsalt inimestest eemale hoida ning võtta aega puhkamiseks, ülesaamiseks nendest, kes siia maha jäävad ning aklimatiseerumiseks Eesti "kliimaga".

Et see kõik saaks lihtsam olema, siis on mul juba emaga plaan tehtud, et enne minu tulekut veedame koos nädalakese Põhja-Hispaanias ning tagasi lendame koos, et koduses õhkkonnas ilma pikema tseremoonitsemiseta võimalikult valutult tulema tulla :D Ehk saame ka kahepeale suurema osa mu asjadest Eestisse transporditud, mida siia pidevalt juurde sai toodud, saadetud ning ostetud. Kuid sellest hoolimata ootan sõpru rekka või minivan'iga Barcelonasse!!!

Argipäev ja jaapani buffee

2009-11-28T03:46:00.000-08:00

Olen oma parktikakohas ning hetkel pole mul siin suurt midagi teha. Niisiis mõtlesin, et kirjutan lühidalt. Juhtunud on siin vahepeal väga palju ning möödunud sündmuste kirjapanemine oleks suhteliselt lootusetu üritus. Praegu on aga olukord kujunenud selliseks, et võib kurta rutiini tekkimist, ajapuudust ning kohati ka koduigatsust.
Kuid siiski saab võetud aega ka avastamisrõõmude nautimiseks. Üks selline väike rõõm oli näiteks eile jaapani buffees käimine. Sushi isu oli mind vaevanud juba oktoobri algusest saadik ning otsustasime, et kui oma stipi kätte saan, siis läheme sushit sööma. See koht, mida Mann teadis oli minu jaoks ikka täielik toiduparadiis. 16 euri eest sai piiramatus koguses erinevaid sushisid sisse õgitud ning kuna tegemist oli jaapani köögiga, siis pakuti seal ka kõiksuguseid mereande: erinevat liiki krevetid, rannakarbid, austrid, teod, kalmaar, lõhe jm. Oh rõõmu! Õhtu jätkudes täitusid kõik vabad lauad õndsate nägudega, kes taldrikute viisi erinevaid hõrgutisi endal näost sisse ajasid. Mõnikord on õnneks tõesti vähe vaja :D

Vaikus

2009-11-19T00:49:00.000-08:00

Olukord selline, et ma olen võimetu lühidalt kirjutama ning pika jutu tegemiseks pole aega. Nii mul üks sissekanne seisab posti'des juba nädalaid, kuid nüüdseks see juba aegunud ning nii pikk, et ei jõua isegi uuesti läbi lugeda :P
Peatse kuulmiseni!

London

2009-10-21T04:04:00.000-07:00

Eelmisest kolmapäevast selle esmaspäevani külastasin ma Londonis Tina't (Yutin Lin'i), kellega kolm aastat tagasi suvel koos Suures Kanjonis töötasime. Kuna Taiwani minekuks pole mul võimalust olnud, siis oli igati soodne ning hea võimalus üle aastate Londonis kohata, kuna Tina alustas oktoobris London College of Arts'is kirjastamise magistrantuuri õpingutega.

Fotokat mul reisil kaasas polnud. Laadisin patarei öösel spetsiaalselt reisiks ära, hommikul panin selle kenasti fotokasse ning seejärel panin fotoka unisena ilusasti öökapi sahtlisse, kus on selle õige koht :P Ses osas kahju, kuna Londonis on päris palju, mida pildistada, eriti veel üksi linna peal ringi käies. Samuti nendes galeriides ja muuseumides, mida ma külastasin, oli kõikides fotode tegemine lubatud. Kuna kahe kuu jooksul on nii palju sightseeing'ut tehtud, siis ma tunnen, et mu mälu ja vastuvõtuvõime hakkavad kahanema. Vist sellest samast A.-M. Penu "Minu Hispaaniast" lugesin ma, et jaapanlased teevad reisil olles nii meeletult iga monumendi ja vaatamisväärsuse juures pilti, kuna oma lühikese puhkusereisi jooksul tahavad nad võimalikult palju näha ja jäädvustada. Nende reis jätkub pärast kodus, kus nad saavad rahulikult oma pilte vaadata ning otsida ja lugeda informatsiooni nähtu kohta. Üldiselt olen ma suhteliselt laisk pildistaja ning klõpsida viitsisin ainult siis kui fotoka just saanud olid, kui nüüd mõistan, et edaspidi võiks ikka rohkem pilte teha. Praegu ma küll veel mäletan, kelle maale ning millised põnevaid ning vähem põnevaid kunstiteoseid nägin, kuid iga päevaga aina vähem. Linna kaart ning igasugused kirjalikud tour guid'id aitavat siiski natukenegi mälu värskendada.

Kolmapäevast reedeni, kui Tina koolis oli, käisin mööda galeriisid ning muuseume. Tina pakkus mulle oma fotokat kaasa, aga ma ei saa nii üldse rahus käia, kui kellegi teise vara kaasas. Kuid järgnevalt väike fotoreportaaž Tina fotokaga klõpsitud piltide põhjal.

Tina elab ühikas New Gross Gate'i peatuses, mis on bussiga 40-50 minutit südalinnast. Tema suhtlusringkonda kuuluvad eeskätt kõrvaltubades elavad inglased ning mõned aasia tudengid Hiinast ning Singapurist. Kõige rohkem puutusime me kokku Liuyi'ga, kes õpib St Martins College's naisterõivaste disaini ning on ikka ehe hiina tüdruk. Tema suhtleb pea ainult aasialastega ning näib, et kohalikega sõbrunemine ei paku talle üldse mingitki huvi. Kuna ta on Londonis juba teist aastat, on ta suutnud Hiinast kohale vedada kõiksugu hiina söögitegemise atribuutikat, sh söömispulki, millest jaguks kõigile ühiselamu tundengitele. Kõige põnevam oli minu jaoks riisikeetja. Minu imestuse peale, et keegi hakkab sellist suurt kolakat Euroopasse vedama, tehti mulle selgeks, et see on absoluutselt vajalik element igas Hiina köögis. Üldse see riisi keetmine on hirmus peen kunst, enne tuleb riis korralikult ära pesta ning kindla vee koguse määramiseks on Tina emal näiteks oma meetod - käelabaga riisile peale surudes peab vesi ultuma sõrmenukkideni. Mul oleks lausa häbi riisi keeta nende kõrval - vesi keema ning riis ja sool sulpsti sisse.

Neljapäeva õhtul läksime Liuyi eestvedamisel Kyoto Event'ile Chinatown'i. See oli järjekorras neljas üritus ning tema olevat mõistagi kõik eelmised korrad kohal käinud. Kyoto Event on iseenesest integratsiooniüritus jaapanlastele ning inglastele keeleõppimiseks ning kultuuri vahetamiseks. Kuid kohal on seal igasuguseid aasia inimesi ning siis trobikond eurooplasi, kes õpivad jaapani keelt või on mõnel muul põhjusel sinna sattunud nagu näiteks mina. Kuna ma varem polnud ei Chinatown'is käinud ega ühegi teise aasialasega (peale Suures Kanjonis olnud 13 taiwanlase) kultuuri vahetanud, oli mul seal äärmisel põnev. Kuna minust jaapani keele õppijat polnud, siis üritati mulle õpetada, kuidas erinevaid aasia rahvusi eristada. Lühidalt sellest, mis mul meelde jäi:
- taiwanlaste hääldus ning keele kõla on ilusam ning mahedam kui hiinlastel. Pekinglased tunneb omakorda ära sellest, et nende hääldus on nö eriti vinguv;
- jaapanlaste silmanurgad on ülsse ning üldiselt on nad väga ilusad ning saledad. Ülekaaluliste asiaatide puhul on tegemist enamasti hiinlastega;
- korealased on üldiselt pikemad kui jaapanlased ning hiinlased, neil on suurem pea ning lamedam nägu;
- see, et singapurlased esimese keelena inglise keelt räägivad, tuli mulle ausalt öeldes üllatusena. Igatahes singapuri hiinlased saab selle järgi kindlaks teha.
Kui ma pühapäeval Tinaga linna peal käies praktiseerides, suutsin nii palju, et jaapanlastele ja hiinlastele tegin juba vahet.

Reede õhtul oli ühikast ühel inglise tüdrukul sünnipäev, sai 20-aastaseks. Plaan oli kõigepealt ühika köögis soojendust teha ning siis kluppi minna. Tegemist oli stiilipeoga ning stiiliks PS. Miks just PS ma teada ei saanudki, kuid igatahes pidi riietuma kellekski P või S tähega algavaks. Kuna mina (vabandust väga) sellest tiinekate üritusest just väga vaimustuses ei olnud, panin endale ignorantselt tavalised riided selga ning ütlesin, et olen stranger. Tina tahtis end swimmer'iks teha, kuid näis, et ta on oma ujumisriided Taiwani jätnud ning seetõttu riietus ühe sõbranna soovitusel Pochahontaseks. Esimesel hetkel tundus, et pea kõik teised tüdrukud on end väga ebaoriginaalselt punk'i riietanud - hea võimalus mustad silmalaineri jooned veel tugevamaks võõbata ning võimalikult vähe räbalaid üll tõmmata. Õhtu edenedes veendusin õnneks, et kunstikolledži üliõpilastel on siiski rohkem loomingulist. Nii saabusid poele veel nt sailor, Peggy Flintstones'ist, kellel oli väga originaalselt paberist kont juustesse sõlmitud, Pipi, psycho, policeman, neli Playboy jänkut ning õhtu naelaks oli kindlasti panda. Pidu läks päris suure hooga käima ning kui ühikas viimaks välja saime, selgus, et enam pole mõtet klubisse minna, kuna see juba 1 tunni pärast suletakse. Nii läksime lähedal asuvasse pubisse, mis nädalalõppudel indie-klubiks ümber formeerub. Vat selle kentsaka kaadriga sinna sissevoolamine ja hingetuks tantsimine oli küll paras komöödia.

Laupäeval seadsime varakult sammud suure Portobello turu poole. Kuna laupäeval viibisid ka Marianne ja Maaris Londonis, siis saime turul Maarisega kokku ning lõuna ajal Marianne, kes omakorda kohtus Merylini (Marianne klassiõde, kes Londonis elab) ning Katriniga, kes Londonis magistrantuuri teeb. Pärast käisime Tinaga Oxford street'il shoppamas (sain endale eriti ägedad läikivad lillad diskopapud) ning kohtusime veel mõneks ajaks Maarisega. Greg, kellega Kyoto Event'il tuttavaks saime, kutsus meid hiljem baari, kuid õhtul jalad villis ning hirmväsinud, otsustasime siiski otsejoones ühikasse veereda.

Pühapäeval tegime suure sightseeing tuuri linna peal. Kui siiani olid veel enam-vähem soojad ilmad püsinud, siis nüüd langes temperatuur äkki ca 8-9 soojakraadile. Kuna juba linna olime sõitnud, otsustasime siiski oma tuuri külma trotsides ära teha. 6-7 tundi hiljem jõudsime näod punased ja külmast kanged tagasi ühikasse.

Täna istun kinnise nina ja valusa kurguga kodus ning ajan seagripi hirmus näos sisse teed mee ja rohke sidruniga, kuivikuid küüslauguga ning ternipiima kapsleid. Üldiselt on siin ümberringi kõik haiged: Mann on öö otsa magamata hirmsa kõhuvalu pärast, Nelel oli eelmine nädal sarnane häda, Helina oli gripp A - nii nimetatakse siin sedasama seagrippi ehk H1N1 viirust. Mann väidab, et seda põeb/on põdenud siin pea iga kolmas isik ning tegelikult ei ole see siiski üldse mitte nii hull kui meedia väidab. Minul igatahes ei ole mingit kavatsust ega tahtmist nädal aega voodis haigena vedeleda!

Vat, aga pika jutu lõpuks võib öelda, et oli väga tore reis :D

Mis edasi?

2009-10-07T10:14:00.000-07:00

MSN'i või Facebook'i sisse logides leidub mul ikka veel neid toredaid sõpru, kes küsivad mul suure üllatusega "Sa oled ikka veel Hispaanias? Oota, mida sa ikka täpselt teed nagu?". Olles siis viisakusest venitanud juttu veel mõne tobeda küsimuse võrra, tean ma juba vägagi hästi, et järgmisena tuleb "Kas sul on seal mõni boyfriend kah tekkinud?".

Küsijad on küll peamiselt mu rahvusvahelised sõbrad, kes kahjuks seda eesti keelset blogi lugeda ei mõista. Pärast seda, kui ma neile seletanud olen, mida ma siin teen ning konkreetselt mõista olen andnud, et mul siin boyfriendi pole ja see on ka viimane asi, millele ma praegu tähelepanu pööran, peavad nad mind lootusetult imelikuks. Või on lihtsalt kadedad, et nad pole julgenud oma mõnusast hubasest elust tiba kaugemale kiigata. Emba kumba, aga igatahes on nõme, kui sõprus seetõttu kannatab, kuid tundub, et sellega justkui olekski jutud ühtäkki räägitud.

Mina ei kiida ega laida kumbagi nendest kahest valikust:
1) kas jätkata oma mugavat argielu tuues vabanduseks raha puudust, keele oskamatust, karjääri katkemist, vanemaid ja jumal teab mida veel. Sest üldiselt näib, et raha auto liisimiseks ning paarinädalasteks puhkusereisideks ometi jätkub. Kui oled sellise valiku teinud, siis ole vähemalt õnnelik selle üle, mis sul on. Sest üldiselt ei oota ühtegi minejat ees pudrumäed ja piimajõed ning kadestada ei ole suurt midagi. Ma arvan, et ära olemise peamine väärtus on siiski see nö sügavalt isiklik kogemus, mis on mõistagi iga inimese jaoks väga individuaalne;
2) või vajutada stopp-nuppu, mõelda hetke, anda lahkumisavaldus sisse ning minna siis mõneks ajaks nö maailma avastama, kui sees ikka nii väga kriibib. Kui mitte muud, siis vähemalt on pärast meeletu rõõm taas koju tulla :D

Eemalt mõistangi ma veel enam, kui hea elu mul tegelikult kodus oli. Kuid olles kõigest natuke üle kuu ära olud, mõistan ma kui õige otsus see siiski oli ja isegi kui ma ka juba sel aastal tühjade taskutega pea norus Eestisse tagasi tulen, olen ma siiski väga õnnelik, et ma otsustasin minna. Sest selle lühikese aja jooksul olen ma väga palju mõelnud ning ennast tundma õppinud.

Ah jaa, läkski juba jutulõng käest. Olles vastanud ühele küsimusele, tahtsin tegelikult vastata ka sellele, et mis siis edasi saab.
Plaan A: Saan dekanaadist lähipäevil positiivse vastuse ning kui kõik hästi läheb, alustan juba novembris Erasmuse välispraktikat.
Plaan B: Üritan leida mõne suvaka töö, kuniks keele paremini suhu saan ning siis vaatan edasi. See ei ole siin muidugi kuigi lihtne plaan. Mu esimene üritus sel rindel juba läks vastu taevast. Nimelt saatsin eile enda CV ja foto ühele inglannast ettevõtjale, et konverentsidele ja messidele mingeid flaikusid jagama ning promo tegema minna. Täna helistas ta mulle ning rääkis siis, töö on selline, et pean ärimeestele mingeid kohtinguid kohalike tüdrukutega maha müüma??? Ma küsisin telefonis 3 korda üle, et millised on ikka minu tööülesanded ning mida ma ikka promoma pean. Ütlesin talle, et see töö ei ole vist siiski päris minu jaoks ning pakkusin, et võiks kokku saada ning rääkida täpsemalt sellest tööst. Sellepeale küsis ta kurjalt, et kas mulle ei meeldi miski või. Jutt jäi lõpuks nii, et ta saadab mulle selle ettevõtte kodulehekülje ja täpsema kirjelduse tööülesannetest. Aga seda e-maili ootan ma siiani ning ootama vist jäängi :P Et suvakas töö on siin selline väga-väga keeruline mõiste. Väga palju ühekordseid tööpakkumisi on 18-35 aastastele tüdrukutele. Saata tuleb oma foto täispikkuses ja natuke võib lisada ka eelnevat töökogemust, CV, kaaskiri või resümee ei koti siinkohal kedagi. Ma ei saa üldse aru, mida nad keerutavad, öelgu kohe ära millega tegemist. No üks pakkumine, mille peale ma lihtsalt naerma purskasin oli umbes selline: "18-35 aastaseid naisi otsitakse sokkide ja sukkade reklaamfotodele. Modell peab elama üksi ja pildistamine toimub modelli kodus" No what tha fuck nagu??? Põhimõtteliselt: "Ma tulen pildistan sind poolalasti, äkki teeme väikese kepi kah ning pärast tulen ja tühjendan su korteri ära, kui seda juba varem ei tee. Aa palk? Räägime sellest täpsemalt võtetel". Jääb ainult loota, et keegi nii loll ei ole ja sellise pakkumise õnge ei lähe.
Plaan C: Tulen koju, kui raha otsas ning vanematelt enam kuidagi küsida ei taha.....

Guadalquiviri kaldal

2009-09-22T14:39:00.000-07:00

Kui jalutada 22. septembri pärastlõunal Plaza de Cuba'st järgmise sillani ja tagasi, vaadates paremale, vasakule, ette ja taha, võib näha:

Junk

2009-09-14T10:57:00.000-07:00

BESTi junk'i listi saabus järgmine õpetlik lugu piiri ületamisest. Minu arust on see päris muhe ja seetõttu panen selle ka siia ülesse.

Kord pidanud Itaalia tolliametnikud Austria piiril kinni ühed sakslased, kes üritasid Audi Quattroga Veneetsia karnevalile sõita. Muidu olnud nagu kõik korras, aga Audis istus viis inimest. Itaallane siis seletanud, et saage aru, teie auto tehnilisse passi on kirjutatud Quattro, aga teie olete autos viiekesi.

Sakslased vastu, et see pole mitte lubatud reisijate arv, mis sellesse lahtrisse on kirjutatud vaid auto marginimi - see on Audi Quatro. Itaallane vastu, et ta saab aru küll, et tegemist on Audiga, aga siia on sulaselgelt kirjutatud Quatro, aga teie olete autos viiekesi.

Lõpuks sakslastel viskab üle ja nad nõuavad tolliülemat enda juurde, et on nende alluvatega, kuidas on, aga ülem peaks ju ometi normaalne mees olema. Itaallased aga vastavad, et tolliülem ei saa kohe kuidagi tulla, sest ta tegeleb juba viimased kaks tundi mingite nüride poolakatega, kes üritavad kahekesi Fiat Uno'ga piiri ületada.

Gibraltar

2009-09-13T15:00:00.001-07:00

Nädalavahetusel käisin Kadil külas. Kadil, Danil ja Lotel on nüüd uus ilus kodu Estepona lähistel, mis asub Marbellast ca 40 km lääne pool.

Kuna Gibraltar on nende uuest kodust vaid 40 km kaugusel, siis pärast kahe aastast hoovõttu sai ka minul seal viimaks ära käidud. Mida see imetabane Suurbritannia valdusesse kuuluv Hispaania küljes asuv moodustis endast kujutab võib lugeda nt Wikipediast http://en.wikipedia.org/wiki/Gibraltar

View all

Get your own

Vahemere dieet ja 9 pisikest donutsi

2009-09-07T10:54:00.000-07:00

Vahemere dieedist polnud ma kuni möödunud nädalavahetuseni midagi kuulnud, mil lugesin Anna-Maria Penu "Minu Hispaaniat". Väga soovitan, mõnustalt ladusalt kirjutatud ning väga raske on seda käest panna!

Üldiselt ma ei arvanud, et Hispaanias üldse oleks võimalik alla võtta ning igaks juhuks võtsin kaasa just sellised riided, millesse ka kuu möödudes mõnusalt ära mahun. Kuid erinevalt paljudest teistest hispaanlastest teeb minu perenaine meile väga tervislikku toitu. "Minu Hispaaniast" sain ka teada, et hispaanlased on ülekaaluliste suhtarvu poolest kolmas riik USA ja Suurbritannia järel. Maarja käest sain aga teada, et ta ämm ostab 1 aastasele Llorenci venna lapsele pisikesi šokolaadijäätiseid, sest need on ju maitsvad :O

Võibolla on meie peres tervislik menüü seetõttu, kuna perenaine ise diabeetik on. Portsud on see-eest aga väga suured. Lõunaks on alati kaks taldrikutäit, täna näiteks oli riis singiga ning seejärel juurviljahautis kanalihaga. Ma küll ei kurda, et nädalaga 1-2 kilo kaotanud olen (eks olin enne tulekut Tallinnas ka pika varumaa kogunud), kuid rohkem lugu peaksin siiski heast rasvasest Valencia paellast, mida ühel päeval Taimile tema abuela tegi. Carinaga leppisime kokku, et varsti küsime ka Ana käest, et kas ta oskab paellat teha ning anname mõista, et me sooviks kah seda hea meelega maitsta.

Nii pärast lõuna- kui õhtusööki on magustoiduks puuvili. Kuid juba mitmendat päeva tunnen ma, et mu kehale on see kuumus, pidev liikumine (sest pea iga päev on linna peal 2-4 tundi ringi kapatud) ning tervislik toit natuke liig. Hommikused moosisaiad, mõningad tapas'ed, paar klaasi vino verano't ning mõned jäätised kaovad sealjuures nagu vesi kuuma kivi peale. Niisiis käisin just poes ja mugistasin silma pilgutamata ära 9 pisikest donutsi ning Coca-Cola. Nüüd on isegi selline tunne, et võib natuke töö otsimisega tegeleda........

Peretülist ja sellest, kuidas jalgpall ikka ühise keele leiab

2009-09-07T06:47:00.000-07:00

Peretüliks seda nimetada on küll ilmne liialdus, kuid laupäeval suutsin ma siiski esimest korda korralikult pange panna. Nimelt oli laupäeval kell 14:30 perekondlik lõunasöök. Mina viisaka eestlasena eeldan, et kui ma kindlasti mingist üritusest osa peaksin võtma, siis mind ikka konkreetselt kutsutakse sinna või öeldakse, et ma olen samuti oodatud. Niisiis kuulsin ma küll reedel, et Ana Carinale seda muu jutu sees ütles, kuid keegi oleks võinud siiski kindlaks teha, et ka umbkeelne eestlane on sellest aru saanud.

Kuna meil oli Taimi ja Czillaga (Ungari tšikk) laupäevaks shoping planeeritud, siis ütlesin ma Anale kell 12:00 lahkudes, et lähen chica'dega poodidesse ja pärast ehk kinno. Iseenesest mõistetavalt võtsin ma seda, et siis ei tule ma ka 14:30 lõunale. Sain taaskord veenduda, et iseenesest mõistetavalt ei tasu ikka midagi võtta.

Laupäeva õhtul enne magamaminekut kui Ana pulmast tuli, oli kõik kena ja korras. Kuid eile õhtusöögilauas küsis mult, et miks mind laupäeval lõunat söömas polnud. Kuna see talle veel ka 24 tundi hiljem korda läks, sain ma aru, et nüüd olen ma küll väga ebaviisakalt pere traditsioone eiranud. Eks ma siis vastasin, et sõin linnas ja tulin kell 17:00 koju. Kuna aga see kord polnud probleem selles, et ma oleksin võinud nälga jääda, siis vastati mulle selle peale, et Hispaanias süüakse lõunat kell 14:30-15:00 mitte kell 17:00. Põhimõtteliselt oleksin võinud lasta Carinal Anale tõlkida, kuidas ma asjast valesti aru sain. Parem oli siiski kolmandaid osapooli mitte kaasta, otsustasin niisama vabandada ning enda õigustamise sinnapaika jätta. Nähes, kui halvasti ma ennast sellepärast tunnen, jahmus taas omakorda Ana ära.

Et Ana ei arvaks, et ma nüüd kardangi teda, küsisin kohe koju jõudes, kas ta saaks helistada Sevilla jalgpalliklubi telefonile ning uurida kuna ja kust ma saan Sevilla FC ning ühe Rumeenia võiskonna mängule pileteid osta. Siis läks jutuvada lahti, kuidas ta tütar Elena teab jalgpallist kõike ja kui ta koju jõuab, siis kohe küsime ta käest kus, kuna, mida jne. Muidugi tuli päevakorda ka suursündmus ehk kolmapäevane Eesti-Hispaania mäng. See, et me seda kõik koos telekast vaatama hakkame, polnud sealjuures enam üldse mingi küsimus. Siis läks juba jutt sellele, et üks edasijõudnute grupi hispaania keele õpetaja peaks kah praegune või endine Sevilla mängija olema ning väikene arusaamatus lõunasöögi teemal oligi unustatud...

Toanaaber San Fransiscost

2009-09-04T08:49:00.000-07:00

Täna sain ma endale vist maailma kõige ilusama toanaabri - Carina, kes elab San Fransiscos, kuid kelle ema on Kuubalt ja isa El Salvadorist. Väga armas, tore ja sõbralik tüdruk ning kõige parem on see, et erinevalt minust räägib ta ikka hispaania keelt kah. Nii, et kui me täna neljakesi kohvi jõime (tema ema oli kah tunnikese siin), siis saime kõhutäie naerda minu ja Ana suhtlemisraskuste üle. Nüüd vähemalt ei teki enam neid piinlike vaikushetki, kus mina ei ütle midagi, kuna ei oska enam midagi öelda ja mu abuela (hisp keeles vanaema) kardab, et ma ei saa ta jutust aru. Neil kahel igatahes jutt jookseb. Ma sain küll kõigest aru, kuid kaasa rääkida ei osanud.

Järgmine nädal pidi ülikooli tulema õppima 300 Ameerika tudengit. Tahaks seda nalja juba näha, eriti just sellepärast, et Taimi abuela juurde tuleb elama 60 aastane tudeng, kes küll Kanadast on. Ma pidin ennast herneks hirnuma, kui Taimi seda rääkis. Taimi oli juba oma abuela'le nalja visanud, et ta saab endale uue novio ning pakkunud talle, et ta välissuhetest Jorge käest pildi küsiks. Et kui talle ta uus novio ei meeldi, siis saab ruttu hädavale välja mõelda.

Ses osas on mul kahju, et ma ikka ei oska keelt rääkida, sest Taimil saab tõsiselt palju nalja oma abuelaga. Eile näiteks oli abuela pannud ta telefonitoru otsa, kus teisel pool oli üks Ameerika tüdruk, kes pidi koguaeg oma toas istuma ja väga vaikne olema. Selle Ameerika tüdruku abuela tundis muret, et tüdruk kellegagi ei suhtle ja tahtis ta Taimiga kokku viia. Mõistagi mingit probleemi ei olnud.

Järgmisest nädalast üritan igatahes kah koos oma abuela'ga telekat vaatama hakata. Nüüd saan ma ka juba midagi aru ning siis on ka rohkem teemasid, mida arutada. Ma küll ei ole mingi telku vaataja, aga üritan poest endale mingit käsitööd leida, mida siis seal telku taga teha.....

Ilmast

2009-09-01T14:30:00.000-07:00

Mucho mucho calor oli esimene uus hispaania keelne väljend, mille ma Sevillasse jõudes ära õppisin. Ma siiski ei usu, et sevillalastele endale 36 kraadine soojus üldse midagi sellist oleks, millele reageerida tasub, kuid käibefraasiks võõramaalastega sobib see igatahes hästi ;)

Tuleb tunnistada, et lootus leida Sevillas küll kuumemat, kuid kuivemat ja talutavamat kliimat kui Barcelonas, oli puhas enesepett. Sest olgu see kliima kuivem või mitte, on siin igatahes täitsa lõpp ilm. Õhtune ja hommikune temperatuur on kusjuures viimastel päevadel juba mõned kraadid langenud. Hommikul kooli minnes on sooja alla 30 kraadi ja kui me eile Taimiga 23:00 paiku kontserdil olime, hakkas juba pisut jahegi.

Olles harjunud sellega, et Eestis ka palavatel päevadel kella 17:00-18:00 paiku vaikselt jahedamaks hakkab minema, otsustasin ma pärast kooli minna mõnusalt parki ajakirju lugema. Lugemisest ei tulnud midagi välja, sest selleks kellaajaks on päike kütnud temperatuuri taas 36-38 kraadini ning isegi varjus olevatel pargipinkitel oli tunne nagu istuks ahju peal.

Küll üritasin lugeda Murillo aedades, Alcazarese aedades ning siis Sevilla Ülikooli hoovis, kuid sama palavus igal pool. Kui just kusagile tuuletõmbusesse ei satu, siis pikalt vastu ei pea kah. Mina arvasin, et kuumaga on võimalik harjuda, kuid nüüd mõistan, et ega vist ikka ei harju küll, on lihtsalt võimalik õppida sellega hakkama saama. Taimi pani näiteks tähele, kuidas kohalikud suudavad bussipeatuses ootamiseks leida ülesse ka kõige väiksema varjulise koha ning inimesed kõnnivad ikka sellel pool tänavat, kus päike ei küpseta.

Igatahes kuna lugemisest midagi välja ei tulnud, otsustasin, et lähen ja otsin viimaks siiski H&M'i või Zara ülesse, et endale mõned odavad maikad osta. Sest oma 10 kg pärast (kusjuures sain siiski 12 kg'ga lennukisse) võtsin suhteliselt vähe riideid kaasa ning neid läheb siin palavuses palju. Viimased päevad olen mustade retuuside ja lühikese teksaseelikuga ringi lasknud ja see ei ole mitte hea kombinatsioon. Kuid arvestades seda, millise teetööliste vilekoori osaliseks siin lühikeste seelikutega tüdrukud saavad, ei kavatse ma neid musti retuuse siiski ka ära võtta. Heledapäiseid saadab siin mõistagi pidev vilekoor. Taimi ütleb, et tema on sellega juba harjunud. Mina saan igatahes totaalset anonüümsust nautida, kuigi mõned turistid vilistavad ja guapa'tavad ka mulle kohaliku tüdruku pähe. On lollakad.

Ning üks ilus pilt kah Murillo aiast.

Keelekursusest

2009-09-01T13:12:00.000-07:00

Ütlen kohe ette ära, et eriti aktiivset blogijat must neil päevadel ei ole. Esiteks olen õppimisega päris hõivatud ja teiseks on mul mõtted koguaeg Españoli juures ning hoopis teisele kanalile hüpata on siiski päris keeruline.

Keelekursusega läks mul nüüd niimoodi, et kokku on õppimas 27 inimest ja algajate grupis on meid 9. Hispaania keelt pole põhimõtteliselt üldse õppinud ainult mina ja veel üks Austria poiss. Erinevalt Austria Martinist oli minul vähemalt nii palju õnne või oidu, et 2 kuud järjekindlalt hispaania keele õpiku vahel olevaid cd plaate autos ketrasin. Kuna pea kõik teised meie grupist on 1-2 aastat varem õppinud, otsustati, et me oleme kõrgem algajate tase. Noh, ses osas muy bien!, et saangi targemaks ja motiveerib rohkem õppima. Aga üldiselt saan ennast siin ikka 24/7 totaalse idioodina tunda ning kui eile magama sain, ohkasin kohe kergendatult!

Raskele saatusele vastu minnes kordasin eile enne magama minekut päeval õpitut ning vaatasin lühidalt läbi tänased tunni teemad. Sellest oli väga kasu ning tundsin ennast täna palju kindlamalt. Eile oli ikka täismüstika, suurt midagi ei saanud aru ning ennast tutvustades suutsin öelda ainult: "Soy Kristiina, soy de Estonia i no hablo Español". Blonde hetki jagub sellest hoolimata. Õnneks juhtus nii, et sel samal kursusel osaleb ma Manne kursaõde Taimi ning tema on samuti algajate grupis. Päästerõngas on mul seega olemas ning praegu antakse see mulle veel andeks, kui suures hädas pean üle klassiruumi Taimit appi hüüdma.

Et peres elamise võimalust maksimaalselt ära kasutada, rakendan ma veel ühte nippi. Enne igat söögikorda või metroos koju sõites kirjutan ma välja mõned laused, mida perenaisele ette kanda ja millest rääkida. Nii olengi täna suutnud juba üles ehitada ka mõned loogilised laused ning arendanud (väga) lühikest vestlust :D

Jõudmine Sevillasse

2009-08-30T14:58:00.001-07:00

Täna õhtul jõudsin Sevillasse, et siin nüüd järgmised 4 nädalat hispaania keelt õppida. Eeldused selleks näivad head olema, kuna perenaine ei räägi inglise keelt ning kuigi Sevilla on suuruselt neljas Hispaania linn, ei ole siin tegemist suure multinatsionaalse metropoliga. Inimesed on see-eest siin ülisõbralikud, mida ka Llorenc väitis. Kui ma teel bussipeatusest elukohta kaks korda teed jõudsin küsida, siis seletati mulle äärmise innukuse ja sõbralikkusega täpselt, kuhu minema pean, kahjuks seda küll sulaselges hispaania keeles.....

Näib, et kuna ma kiiresti tegutsesin, siis sain endale õite hea elukoha. Elan kesklinnas Plaza de Cuba kandis, Plaza Nueva ja Sevilla katedraali, mis on põhilised kesklinna orienteerumispunktid, juurde on siit 10-15 minutit. Tuba on päris suur ning ruumi on palju, rõdu on mul kah ning wireless'ki on olemas. Kuu keskpaigas pidid siia korterisse tulema veel teisedki tudengid, kes sügisest ülikooli õppima jäävad.

Aga nüüd keeran ära magama, sest homme algavad juba 9:30 tunnid ning kavatsen kodust varakult lahkuda, et õigeks ajaks kenasti kohale jõuda.

Pildid Manni moblast

2009-08-30T14:55:00.000-07:00

Tegelt siia küll enne septembri lõppu ühtegi pilti ei tule, aga et järjekord sassi ei läheks, siis tegin neile juba koha soojaks.

Mul endal tuleb sellise riistapuu nagu fotoka olemasolu meelde alles päeva lõpus ning seega ei teinud ma Barcas ühtegi pilti. Aga midagi võiks ju siia siiski panna :D

Barcelona

2009-08-29T11:50:00.000-07:00

Nii nii, teen käbe lühidalt oma väikese blogiga nüüd algust.

Olukord selline, et olen veetnud mõned päevad rõõmsalt lõõmava päikese all Barcelonas Manni ja Llorenci seltsis. Reisi senisteks highlight'ideks võib lugeda shopingut Adolfo Dominguez'i poes, kus Mann töötab; eilset ekskursiooni Sagrada Familias ning tänast Manni ja Llorenci kolimist. Nimelt aitasin Llorencil kaste vanast korterist autosse ja siis uude korterisse vedada. Kes on Barcelona kitsaid koridore pidi 3-ndale korrusele roninud, see teab, millist rahvaspordipäeva selline üritus endast kujutab. Olgu siis veel nii palju öeldud, et Manni ja Llorenci mõlemad korterid asuvad just kõige kõrgemal korrusel, lifte nendel majadel ei ole ning trepiastme kõrgus ei ole siin mitte sama mis Eestis. Hea meelega üle kahe korra päevas nendest treppidest ülesse ja alla ei käiks. Protseduuri lõpuks võis vedeliku kaotust liitritesse hinnata, ma arvan......

Homme õhtul on minek Sevillasse. Kohe kui kirjutamise lõpetan, teen algust pakkimisega, mida ma siin teadlikult pidevalt edasi lükkan. Probleem nimelt selles, et kui pileteid ostsin, ei olnud mu kontol piisavalt raha, et ka kohvri eest tasuda. Niisiis pean ma 10 kiloga seljakotis hakkama saama. Sealjuures tuleb võtta arvesse, et arvuti kaalub juba üle 2 kilo, raamatud kaaluvad meeletult - Hispaania reisijuht üksinda juba ligi kilo ning siis mõistagi hunnik asjakesi, mida lennukisse üldse võtta ei tohi nagu läätsevedelik ja pintsetid! Eriti need viimased veel, täiesti totter oleks endale 1 kuuks pinsetid osta, et need siis jälle ära visata. No vast saan pereliikmete käest laenata. Nagu Alev Ström ei tahaks kah septembri lõpuks välja näha. Ühesõnaga tsiteerin töö juurest juhatajat "Koonerdamine pole kokkuhoid" ja lähen üritan siis need 10 kg ära toppida :D